Kõrvemaa ajalugu ja pärand

Kuigi Kõrvemaa on eelkõige tuntud oma looduse poolest, on ka sellel maalapil põnev ajalooline taust. Nagu piirkonna nimigi vihjab – “kõrve” tähendas vanas keelepruugis suurt metsikut metsa või kõnnumaad –, on tegu alati olnud hõredalt asustatud paigaga. Tihe soode-võrgustik ja kehv põllumaa hoidsid siinsed inimasulad väikesearvulistena​. Veel 20. sajandi keskpaigas oli Kõrvemaa elanike tihedus vaid umbes 1 inimene ruutkilomeetril​, mis on erakordselt vähe. See kõik muutis Kõrvemaa ideaalseks kohaks, kuhu rajada midagi, mis mujale ei sobi – ning nõukogude ajal asutati siia ulatuslik militaarobjekt.

Aastatel 1940–1991 oli suur osa praegusest Põhja-Kõrvemaast kasutusel Nõukogude armee sõjaväepolügoonina. Polügoon loodi 1947. aastal ja laiendati 1953. aastaks umbes 33 300 hektarini, mis tegi sellest tollal Eesti suurima militaarharjutusala​. Ala oli rangelt suletud, siia toodi väeosad õppustele – harjutati lahinglaskmisi, pommitamist ja tankisõitu. Kohalikud elanikud sunniti polügooni loomiseks ümber asuma, külad nagu Koitjärve metsaküla jäid tühjaks. Samas, paradoksaalsel kombel, mõjutas sõjavägi otseselt vaid umbes 10% territooriumist – ülejäänud metsad-rabad jäid puutumata, sest inimestel polnud sinna lihtsalt asja​. Nii säilis suur osa Kõrvemaa loodusest just tänu sellele, et see oli tavalisele inimesele suletud tsoon.

Polügooniaeg jättis maastikku oma jälgi. Näiteks Jussi nõmm on tegelikult endine pommitusala – kunagine mets põles pommitamiste tagajärjel maani maha, jättes järele avara kanarbikunõmme ja pommilehtritest tekkinud Jussi “järved”​.

Tänapäeval ei oskakski aimata, et need kaunid järvesilmad on osaliselt inimese (ja pommide) kätetöö. Samuti võib matkaja leida metsast vanu kilde ja hülse, kuigi suurem ohtlik lõhkematerjal koristati ära 1990. aastate alguses, kui ala kaitse alla võeti. Veel tänapäevalgi hoiatatakse mõnel infostendil võimalike lõhkekehade eest ning soovitatakse rajalt mitte kõrvale kalduda kohtades, mis olid polügooni tuumaks – ohutuse huvides.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal polügoon suleti ning juba sama aasta oktoobris loodi Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala. See oli oluline verstapost Eesti looduskaitses – eesmärgiks seati Kõrvemaa unikaalse maastiku ja elustiku kaitse ning ala avamine tasapisi ka loodushuvilistele. 1997. aastal muudeti kaitseala kategooriat veidi ning nimetati Põhja-Kõrvemaa maastikukaitsealaks, kuid sisuliselt jäi kaitse eesmärk samaks​. Praegu on kaitseala pindala ~13 157 ha​.

Kõrvemaa kultuuriloos on oma koht ka Eesti ühel armastatuimal kirjanikul Anton Hansen Tammsaarel. Noore mehena veetis Tammsaare aega Koitjärve metsakülas ning just siinsed maastikud – laugastega rabad, sügavad metsad – inspireerisid teda kirjutama mõningaid looduskirjeldusi oma teostes​. Öeldakse, et kui loed Tammsaare looduspilte, võid neis ära tunda Kõrvemaa paikade hingust. Samuti on kohaliku pärimuse osaks lugematuid jahilugusid ja metsavahilt kuuldud pajatusi – kuidas vanasti karusid peletati või missuguseid vingerpusse soohaldjad üksikule rändajale mängisid.

Tänapäeval elab Kõrvemaal küll mõningaid inimesi (nt Pillapalu külas), kuid suuresti on tegu endiselt metsiku loodusega. Inimasustus piirdub peamiselt servaaladega. Nii ongi Kõrvemaa tugev väärtus just tema puutumatus – see on paik, kus ajalugu on loonud tingimused looduse säilimiseks. Endise polügooni pärandina on Kõrvemaa saanud hoopis rahvuslikuks aardeks, kus tänastele ja tulevastele põlvedele säilib killuke ürgset Eestimaad.

Kokkuvõttes on Kõrvemaa paik, kus igaüks leiab midagi: matkaja avastab uusi radu ja paneb proovile oma vastupidavuse, linnuvaatleja saab haruldasi linnuliike oma nimekirja, seikleja kogeb adrenaliini räätsade või rattaga raskel maastikul rännates ning perekond saab lihtsalt veeta kvaliteetaega kaunis Eesti looduses. Kõrvemaa on pärl Tallinna külje all, mida tasub hoida ja väärtustada. Kes kord siia sattunud, tahab peaaegu alati tagasi – kogema teist aastaaega või vallutama järgmist oosi. Võib julgelt öelda, et Sportland Kõrvemaa keskus ning seda ümbritsev looduspark moodustavad koos Baltikumi ühe parima kohaga aktiivseks looduspuhkuseks