Loodus ja elurikkus

Loodusturism ja linnuvaatlus Kõrvemaal

Tänu oma rikkalikule loodusele ja heale ligipääsule on Kõrvemaa tänaseks üks populaarne loodusturismi sihtkoht Eestis. Siia tulevad nii pered nädalavahetust veetma, kooligrupid õppekäikudele ja suusapäevadele, ettevõtted meeskonnamatkadele ning välismaised turistid Eestimaa võimast loodust nautima. Kõigile neile on Kõrvemaa varuks midagi erilist.

Loodusgiidide ekskursioonid on väga hinnatud viis piirkonna tundmaõppimiseks. Kogenud giid oskab tähelepanu juhtida pealtnäha märkamatutele detailidele – näidata, kus kasvab haruldane orhidee, kust on mööda läinud hunt, või õpetada kuulama metsakaja nii, et eristad kauguses karjuva sookure häält. Giidiga matkadel kuuleb põnevaid lugusid kohaliku looduse ja ajaloo kohta ning õpitakse, kuidas looduses ohutult liikuda. Sageli kombineeritakse giidiekskursioonides mitmeid tegevusi: näiteks päikesetõusumatk rabas, kus algul liigud pimedas pealampidega laudteel ja jõuad vaateplatvormile just hetkeks, mil päike tõuseb ning udu virmalistes värvides helendama lööb​. Samuti populaarsed on loomajälgede retked talvel, kus õpitakse lugema lumiseid jäljeridu ning võib-olla õnnestub binokliga mõnd metsaasukat endidki piiluda.

Linnuvaatlus Kõrvemaal on eraldi teema. Ornitoloogid teavad, et Põhja-Kõrvemaa on oluline linde kaitsev ala (IBA – Important Bird Area). Kevadeti toimuvad siin linnulaagrid, kus varahommikul mindakse metsisekukke otsima või õhtuhämaruses kuulatakse hüübi madalat üminat laukajärvelt. Linnurajad viivad tihti samadele vaatetornidele, kus matkajadki käivad, sest tornist on parim ülevaade linnustikust. Näiteks Venemäe vaatetornist võib hommikuti näha sookurgede parvi rabamättaid tuhnimas või õhtul tornist alla tulles kohata metsa servas kakku oksal istumas.

Kõrvemaa on suurepärane paik ka loodusfotograafidele. Maastiku- ja loodusfoto huvilised hindavad nii avaraid rabavaateid kui ka võimalust varjes istuda ning metsloomi/linde pildistada. Tänu Sportland Kõrvemaa keskusele on logistiliselt mugav korraldada fotopäevi – hommikul vara rabasse, lõuna paiku keskusesse sooja sööki nautima ning õhtul jälle metsa. Piltnikud on jäädvustanud siin muinasjutulisi kaadreid: uduse rabajärve kohal lõõskavat päikesetõusu, udus uitavat põtra või talvist tähistaevast lumiste puude kohal. Ka droonifotograafid leiavad Kõrvemaalt palju objekte – laukasaartega rabad ülalt vaates meenutavad lausa mustrit vaibal.

Haridus ja teavitus. Piirkonnas on mitmeid õppeklasse looduses. Näiteks on RMK rajanud Paukjärve äärde metsaonn-tüüpi õppelaagripaiga, kus koolilastele korraldatakse loodusõpetuse tunde vabas õhus. Samuti on infotahvlid radadel mitmekeelsed, pakkudes teavet kohaliku floora, fauna ja geoloogia kohta. See on oluline, sest paljud külastajad tulevad siia esimest korda ja soovivad teada, mis teeb Kõrvemaast erilise. Nii mõnigi väliskülaline on hiljem öelnud, et just siin mõistsid nad, mida tähendab Eesti loodus – metsik, puhas ja mitmekülgne.

Looduslik eripära: maastikud ja taimestik

Kõrvemaa maastikud on Eestis ainulaadsed, olles kujunenud viimase jääaja mõjul. Piirkonna reljeef on väga vaheldusrikas – siin leidub pikkade ahelikena kõrguvaid oose (liustikujõgede setetest tekkinud kitsad künkaharjad), lauge pinnaga kupleid, liivaseid mõhnasid ning soiseid nõgusid​. Oosid võivad ulatuda koguni ~100 meetri kõrguseni ning nende järsud nõlvad (kohati kuni 40°) on andnud piirkonnale hüüdnime “Eesti Šveits”​. Kõrvemaa keskosa kõrgeim küngas on Valgehobusemägi (106,9 m üle merepinna), mille tipus paikneb 25 m kõrgune vaatetorn – sealt avaneb võimas vaade ümbruskonna metsadele ja rabadele​.

Ligi pool Kõrvemaa territooriumist katavad rabad ja sood​. Suurimad rabamassiivid on Koitjärve raba, Kõnnu Suursoo ja Võhma raba, mis koos naaberlubadega moodustavad ühe Eesti suurimatest sooaladest​. Näiteks kuulub Kõrvemaa keskossa Epu-Kakerdi soostik – ~40 000 hektari suurune rabade kompleks, kuhu arvatakse ligi 50 eri raba sadade „soosaarekestega“​. Tuntuim neist on kahtlemata Kakerdaja raba, mille eripäraks on astmelised laugasterohked nõvad – raba lõuna- ja põhjaosas asuvad laukad on eri tasapinnal. Kakerdaja raba servas asub ka kaunis Kakerdaja järv, mis oma nime saanud järvekauri (rahvasuus „kakerdaja“) järgi​.

Kõrvemaal leidub peaaegu kõiki Eestis esinevaid metsakooslusi. Metsad katavad kuivemaid kõrgendikke ja oosidel kasvab valdavalt okasmets – männikud ja kuusikud vaheldumas kohati segametsaga​. Niiskematel nõgudel kohtab loometsasid ja isegi haruldasi kooslusi nagu allikatoitelised lammimetsad – näiteks Jänijõe lammil kasvavad kõrvuti kuused-lepad ning põlised künnapuud, saared ja vahtrad, mis annavad metsale ürgse ilme​.

Kevadel õitsevad siin mitmed orhideeliigid ja teised haruldased taimed – kokku on Kõrvemaal leitud 19 liiki orhideesid​, nende seas näiteks ööviiul (Platanthera bifolia) ja lehitu pisikäpp (Corallorhiza trifida)​. Kõrvemaa asub ka Lääne- ja Ida-Eesti taimede leviku piiril, mistõttu võib siin näha mõlema regiooni iseloomulikke liike kõrvuti​. Suve teises pooles värvuvad mõned kuivemad nõmmealad lillakalt – kanarbikunõmm Jussi piirkonnas on oma hilissuvises õiteilus eriti maaliline​.

Veekogudest rikastavad maastikku lugematud väikejärved ja laukad. Kõrvemaale jääb üle 30 järve, nende seas Põhja-Eesti sügavaim järv – Metstoa Umerikjärv (sügavus 14 m)​. Järvede veerel leidub rohkelt rabataimestikku: järvikad, ubalehed ja vesiroosid kaunistavad veepinda, leidub ka murakaid. Sügisel rõõmustavad matkajaid rabamurakal punetavad marjad ning turbasammalde värvilaigud.

Ulatuslikud laukasilmadega rabad vahelduvad kuiva männimetsaga, luues mosaiikse maastiku, kus leidub elupaiku väga paljudele liikidele​. Rabades võib näha kasvamas turbasammalt, kanarbikku, sookailu ja vaevakasvulisi männipuid, rabasaarte kõrgematel kohtadel aga isegi vanu salumetsi.

Loomastik ja linnustik

Kõrvemaa rikkalik ja inimmõjuta loodus pakub elupaika paljudele Eestis haruldastele liikidele. Piirkond on tuntud kui suurte metsloomade ja kaitsealuste lindude pelgupaik – põlismetsade hääled ja jäljed annavad aimu siinsest elurikkusest. Tihti nimetatakse Kõrvemaad suisa loomariigi kuningriigiks pealinna lähistel.

Eelkõige on Kõrvemaa koduks Eesti suurimatele kiskjatele. Siinetesl metsades ja soodes tegutsevad karud, hundid ja ilvesed. Kuigi need loomad on inimse kartlikud ja juhukülastaja neid naljalt ei kohta, võib tähelepanelik matkaline leida jälgi mudas või lumel ning tunda teatud aukartust, teades, et kõnnib karu territooriumil. Suurtest ulukitest kohtab Kõrvemaal sageli ka põtru. Samuti elavad metsades metssead, hirved, kitsed ning väiksemad kiskjad nagu rebased ja kährikud. Üllatuseks võib rabajärve kaldal kohata ka saarma tegutsemisjälgi, kuigi teda ennast harva nähtavale satub.

Kõrvemaa on erakordselt väärtuslik linnualade poolest. Piirkond kuulub rahvusvaheliselt tähtsate linnualade hulka ning on pesitsus- ja toitumispaigaks paljudele ohustatud liikidele. Siin leidub ruumi nii kotkastele kui metsisele – tõepoolest võib Kõrvemaal kohata kaljukotkast ja väike-konnakotkast (väiksemat kotkaliiki), samuti must-toonekurge ja sookurge, kes kõik vajavad rahu ja avaraid pesitsusalasid​.

Kevadeti kostub rabamaastikel tetrede mäng – metsised ja põld-laukhaned kogunevad mänguplatsidele, ning hommikuti võib uduvine seest kuulda kurgeduette. Kõrvemaa metsaservades häälitsevad ööbikud ja laanepüü. Mitmekülgne elupaik tagab, et linnuhuvilised leiavad siit nii metsalinde, röövlinde kui veekogude asukaid. Kaitsealuste liikide hulka kuuluvad ka kullid ja pistrikud – näiteks on märgatud väikepistrikku (Falco columbarius) tiirutamas üle kanarbikunõmmede​. Eriliseks uhkuseks on metsis ehk teder, keda peetakse Eesti põlislooduse sümboliks – Kõrvemaa vanades männikutes on metsisekukkede mängualasid, kus seda uhket lindu võib varahommikul õnne korral näha või kuulda.

Niivõrd liigirikka looduse tõttu on Kõrvemaa hinnatud paik linnuvaatluseks. Eesti Ornitoloogiaühing ja loodusgiidid korraldavad siin sageli linnuretki, eriti rändeaegadel kevadel ja sügisel, mil rabades peatuvad haneparved ja lagled. Aastaajast olenemata pakub Kõrvemaa kohtumisi Eesti looduse haruldaste asukatega – olgu selleks siis kõrgel männilatvades tiirutav kotkapaar või talvises lumes siblivad metsisekanad.